Triibutekid II

Kaltsutekimaastik

 Edasi ma joonistasin endale voodi ette vaiba

 

 

ja kudusin-harutasin-kudusin valmis ka.

 Hanna toa vaip sai kõige pikem, umbes kaks mind -huvitav, kuidas ma seda koristuspäevadel raputama hakkan?

Viimane neist sai lihtsalt sinisetriibuline,
 sest seda värvi ribasid oli vabalt käes (inimesed kannavad vist kõige rohkem siniseid ja musti riideid, rohelistest ja kirjudest on alatasa puudus...) ja lõim, mis pidi juba kolm vaipa tagasi lõppema, polnud ikka veel läbi saanud. 

Sinised vaibad on tavaliselt Madise jagu. Sellega läks samuti. Ühel päeval oli tal ühikasse vaipa vaja ja see oli hetkel veel täiesti omanikuta. Igaks juhuks ma hoiatasin, et raputagu seda mõistlikult, ikkagi tavaline puuvillane lõim. Kaks meesinimest (viisakusest ma ei maini, et need olid Aivar ja Ülari) raputasid meil ükskord sarnase poevaiba, vähimagi pingutuseta, pooleks. Mõni aeg hiljem küsisin, kuidas vaibaga on, ta ütles, et vajadusel riputab ta selle aknast välja ja liigutab seda paar korda ettevaatlikult tuule käes :D, et selle kohtlemise peale polevat veel juppideks lagunenud.

Töövalgust nende tegemisel oli parajasti nii palju kui oli.

Ruumis oli paksu kivimüüri sees ainult üks tilluke aken, akna ees kangasteljed ja akna taga suured puud. Aeg-ajalt käisin õues kontrollimas, mis värvi riideribadega ma õieti sehkendan.  Täisvalguses nägin oma vaipu esimest korda siis kui
 kanga telgedelt maha võtsin ja suure rulli kodus lahti harutasin -mõnel neist oleks siis heameelega värvi veidi maha keeranud -aga hiljem pesuga sünnib see vist nagunii.

Kaltsutekkide kudumise ajal oli üks kuduja päris õnnelik..

Triibutekid I

Kudusin Lümatis mõne põranda jagu kaltsutekke.

Kangasteljed asusid vanas tillukeste akendega kivimajas, külmema ilmaga pidi kuduma hästi kiiresti, et sooja saaks, minu "kiiruse" juures tähendas see paari tundi, enne kui ma lõpuni läbi olin külmunud. Päris talvel ma mitte ei üritanudki. Suvel oli seal jälle kuumaga väga mõnus  -paksud kivimüürid! 

Selle tööga oli tegelikult natuke kiire, ema lõim oli vaja telgedelt maha kududa, et laenatud suga saaks omanikule tagasi ja kangasteljed parematesse tingimustesse -sellepärast ma kudusingi hästi kiiresti -seitset vaipa 2 aastat :D

 

Esimene vaip sai mu tädile sünnipäevaks. 

Tegelikult see nii põletavalt oranžide triipudega pole, proovisin õiguse nimel seda värvi pildilt  veidi maha keerata aga siis polnud jälle rohi enam roheline -kummaline.

Roheliste vaipade tarvis värvisin vanas malmpajas hulga valgeid, siniseid ja kollaseid jms hilpe rohelisemaks.

Pealekauba sain pajapildid:

 Esimeses pajas on vana õunapuu..

 ja teises suur kask,

mitte, et ma nendega oleks oma riided roheliseks saanud.

 Tegelikult oli üks pada ja ma ei rännanud sellega ühe puu alt teise alla.

 Ma arvan, et tiirutasin fotoaparaadiga ümber selle -aga ega ma täpselt ei mäleta ka.

Rohelised tekid said Virmale koos vabadusega teha nendega, mida iganes tahab

 Valge-kreemivalge-valge-täpiline-valge-koorevärvi vaip on nüüd ema magamistoas.

Roheline kört

Heegeldasin endale tähtsaks sündmuseks rohelise seeliku. 

Heegelnõel nr 2, puuvillane niit Monika. Mustri leidsin netist

Arvestades aega ja lõngakerasid (-mitte, et ma neid tegelikult oleks arvestanud), mis arvutamisele, heegeldamisele,  ümberarvutamisele ja harutamisele kulusid, kavatsen ma seda rohelist körti kanda oma elu lõpuni kõigil pidulikel hetkedel ja vähempidulikel ka ja siis ...pärandan ma seeliku edasi oma lastelastele.

Madis lõpetas kevadel 9. klassi:







Pidu pildistasid Tiina ja Hanna 

Kuusalu seelikutriibuga kott

 Leidsin hea õmblusjuhendi,

 kus lukust voodrini oli samm-sammult kõik kenasti  piltides ära seletatud.

Valmis kotile keerutasin kandmismugavuse pärast 

linasest lõngast pika õlapaela.
.

..ja siis veel ühe tillukese keerutise,

 vaskhelmestega.

See õmbluskingitus sai tegelikult juba augustis üle antud.

Hanna tuttmüts

Kudusin varrastega nr 5,
 korraga kahest erinevast valgest lõngast, mis kindlapeale olid rohkem akrüül kui hea oleks olnud. Värv oli jälle Hanna meelest ainuõige ja minu ja vanaema varudes sel hetkel muud sarnast "ilma värvita" lõnga ei leidunud.

 Mütsi serv on kohevuse pärast kahekordne, mütsi laius on nii palju lai, et juuksed kortsu ei lähe ja pikkus niipalju suur, et saba mahub ka ära. 

Ääremustri kudumisõpetus on siin.

Põll

Mu ema ostis endale Rob Merretti raamatu Moekad põlled. Tore raamat!  

Naisinimesel on alati ühte põlle (veel) vaja või siis on tal

vajadus (veel) ühte põlle õmmelda.

Olin enamus ajast ütlemata praktiline ja kasutasin ära kangatükke,
 mis kummutist leidsin,

ühel hetkel sai praktiline meel otsa ja lõikasin jupi hea linase kanga küljest (mis oli kindel arv meetreid pikk), ettenähtud kleidiks saama. Kleidi võib ju veidi lühema teha..

Ilmselgelt ei saanud see põll moekas  -ikka vanamoodne:), igatahes tuli ta üsna selline nagu ma tahtsin -mõõdukalt (minu skaala:) suurte taskute ja mõõtmatult pikkade paeltega!

Mütsid

  Mütsi mustrijuhend on Dropsist db-003,

 värvi valisin selle mütsi järgi.
 Kootud Dropsi lõngast Lima 65%villa, 35% alpaka,  varrastega nr 4 ja 5.
Kudusin, harutasin, kudusin, harutasin.. ja siis oli selge millised kaks mustrikorrust on hea tegemata jätta, et tigutorni asemel mütsi saaks. 

Kindlapeale on see mu lemmikmüts -sest ta on ROOSA, ei aja juukseid lidusse ja elektrit täis, pole üleliia karvane, ei kõdita ega aja nina sügelema. Ma ei lase ennast heidutada, et ta tuult ei pea ja vajub pähe nii, et alatasa üldse mitte midagi ei näe. Kui käed juhtuvad asju täis olema ja müts silmini, peab orienteeruma tunde järgi..

Teise üsna samasuguse mütsi sai endale Ahti vanaema, 

kes nii armsasti on Hannal silma peal on hoidnud.

Lõng Drops Alpaka -100% alpaka. Silmuste arvu sobimise pärast võtsin lõnga kahekordsena.

 Kuna kudumisjuhend oli juba mu meele järgi kohandatud, siis selle mütsi sain valmis ühe tööpäevaga. Natuke siiski vähendasin sooniku silmuste arvu ja varraste suurust väiksemaks, sest pole kindel, kas kõigile ikka meeldiks müts silmini, tunde järgi ringi käia.