Triibutekid II

Kaltsutekimaastik

 Edasi ma joonistasin endale voodi ette vaiba

 

 

ja kudusin-harutasin-kudusin valmis ka.

 Hanna toa vaip sai kõige pikem, umbes kaks mind -huvitav, kuidas ma seda koristuspäevadel raputama hakkan?

Viimane neist sai lihtsalt sinisetriibuline,
 sest seda värvi ribasid oli vabalt käes (inimesed kannavad vist kõige rohkem siniseid ja musti riideid, rohelistest ja kirjudest on alatasa puudus...) ja lõim, mis pidi juba kolm vaipa tagasi lõppema, polnud ikka veel läbi saanud. 

Sinised vaibad on tavaliselt Madise jagu. Sellega läks samuti. Ühel päeval oli tal ühikasse vaipa vaja ja see oli hetkel veel täiesti omanikuta. Igaks juhuks ma hoiatasin, et raputagu seda mõistlikult, ikkagi tavaline puuvillane lõim. Kaks meesinimest (viisakusest ma ei maini, et need olid Aivar ja Ülari) raputasid meil ükskord sarnase poevaiba, vähimagi pingutuseta, pooleks. Mõni aeg hiljem küsisin, kuidas vaibaga on, ta ütles, et vajadusel riputab ta selle aknast välja ja liigutab seda paar korda ettevaatlikult tuule käes :D, et selle kohtlemise peale polevat veel juppideks lagunenud.

Töövalgust nende tegemisel oli parajasti nii palju kui oli.

Ruumis oli paksu kivimüüri sees ainult üks tilluke aken, akna ees kangasteljed ja akna taga suured puud. Aeg-ajalt käisin õues kontrollimas, mis värvi riideribadega ma õieti sehkendan.  Täisvalguses nägin oma vaipu esimest korda siis kui
 kanga telgedelt maha võtsin ja suure rulli kodus lahti harutasin -mõnel neist oleks siis heameelega värvi veidi maha keeranud -aga hiljem pesuga sünnib see vist nagunii.

Kaltsutekkide kudumise ajal oli üks kuduja päris õnnelik..