Heletumesinised sokid

Meestesokid,

lõngast Drops Delight.

Lõnga värvi nimetus kataloogis on helesinine, mõned heledamad kohad kumavad sokist tõesti vastu  ja sinise nimetuse all olev lõng kataloogis on igal juhul veel tumesinisem ja tumesinist varianti ei olegi, ilmselt sellepärast, et sealt enam silm värvi ei seletakski ja selle nimi oleks ehk olnud  mustikasinine öö, või midagi veel pimedamat. 

  Kudumisvardad nr 1,75 ja silmuseid ringil 100.
Kindlasti oleks 96-st ka aidanud.

 Ikka veel koon "korraliku" kasvuruumiga. Nüüd tulid sellised konkreetse suurusnumbriga: suur.

 Mustrikirja näeb siit (paremalt keskmine).

 See on sokile hea kiri, sest ta käitub veidi sooniku moodi ja hoiab ka veidi suuremad sokid kenasti ümber jala.

 IGA KORD luban  ma endale, et SELLE lõngaga ma rohkem tegemist ei tee,

  sest ta väga ebaühtlane. Vahepeal justkui täitsa tavaline lõng, meeter hiljem peenem kui ämblikuniit, siis tuleb sinna vabast lõngast harutatud õiget tooni heiet külge "kedrata" ja see on veidi palju tülikas. Ja ALATI uuesti langen ma uuesti nende värvide lõksu.

 Mingil seletamatul põhjusel jäi mind nüüd piinama see vaarikatort,

Vilturuuduline seelik

 Ühel koolivaheajal  (mitte sellel, mida ma praegu parajasti pean) lubasin
 endale seeliku õmmelda.

Otsisin kummutist pehme täisvillase kanga, keerutasin kangaruudud viltupidi
ja õmblesin diagonaallõikelise-vilturuudulise-külmailma seeliku. Lõiked sain ajakirjast KÄSITÖÖ/ kevad 2009.

 Sai selline...  -villane.

 Nüüd on mul 3x rohkem seelikuid
kui seelikuriidepuid.

Mitte eriti paks talvemüts

  Anu oli valinud oma mütsi jaoks väga hea ja mõnusa lõnga

 -100% alpaka (50 g-100 m), pehme, siidine ja raske.

Venitatud silmustega sooniku jaoks kasutasin vardaid nr 3, mustriosas number suuremaid.

Muster on netist leitud. Veidi tegin kohandusi ka -kahandasin:

alustasin skeemi 13. reast, alates 24. reast hakkasin silmuseid kahandama ja umbes 53 real oli lõpp käes ning kudusin ainult 11 mustrikordust (20 asemel -kui ma endale tundmatut keelt õieti tõlkisin:)

pildist ei pea ennast eksitada laskma, see pole barett, selline vaade avaneb inimesele, kes kõigele ülevalt alla vaatab

 Müts on nüüd juba ilmselt teenitud kevadvaheajal.

Sokid ja sõrmkindad

 

Hästi paksud sokid tüdrukule.

 Kudusin kolmekordsetest pehmetest maavillasest lõngadest, varrastega 2,5.

 Oma roosa mütsi kõrvale tegin vausabakirjas sõrmkindad ka -lõpuks. Salli ei tule.
 Või mine sa tea.

Kudusin Dropsi Alpaka lõngast varrastega nr 2.
Muster on Dropsi lehelt. Kindasabas on sik-sak sooniku ja lõpetuseks heegeldasin nupurea (nagu nende ja ilmselt ka kõigi tulevaste sõrmkinnaste lõpetuseks).

Mitte ma ei mõista,

 mis peale hakata nende blogipiltide valgete muuseumiraamidega...

Tantsupeo rätt

Haarasin suvel tantsupeoks kaasa väga lihtsa heegeltöö,
 mida proovivabadel aegadel oleks hea ajaviiteks nikerdada.

 Üks osa minu tugigrupist

Nagu selgus, vaba aega nii-väga polnudki
ja see lihtne rätt, mis pidi ruttu valmis saama osutus hoopis keerulisemaks. Kahandamissammus oli asi, õiges nurgakraadis ja suuruses. Pidin ta mitu korda üsna valmis heegeldama, pähe proovima ja siis jälle üles harutama -tugigrupp vangutas juba pead.

Pidu ja proovid olid rõõmsalt värvilised.
 Valisin siia selle pildi,
 kus ma olen hästi äratuntav ja teen koos teistega õigel hetkel õiget liigutust.
Teistsuguseid hetki oli ka, kus ma olin hästi äratuntav ja tegin õigel ajal vale liigutust või siis liigutus oli õige küll aga aeg jälle vale, võis siis jätsin üldse kõik tegemata.

Tantsupidu oli tõesti suurepärane aga räti sain valmis alles septembris,
igal juhul oli ilm neid rätikuauke arvestades juba liiga jahe.

Tegelikult on see rätt umbes 50% päikse/tuulekaitsega,
 no võib-olla isegi 60% kuid mitte rohkem, ülejäänud on augud.


Hanna

 

Heegeldasin iirisniitidega Maalehe "Targu Talita" juhendi järgi. 

(Hallil iirisel oli linast ka puuvillase hulgas.)

Motiivide skeem on siin. 

Mina tegin 1. skeemilt ainult esimesed 5 ringi ja motiive kokku 11 tk, heegelnõel nr 1,25, 

edasi heegeldasin rätiosa heegelnõelaga nr 1,5 umbes 15 cm siis hakkasin kahandama -igal teisel real ühe ruudu (kolme samba) võrra kummastki servast. 

Aitäh Mirjele peopiltide eest!

Triibutekid II

Kaltsutekimaastik

 Edasi ma joonistasin endale voodi ette vaiba

 

 

ja kudusin-harutasin-kudusin valmis ka.

 Hanna toa vaip sai kõige pikem, umbes kaks mind -huvitav, kuidas ma seda koristuspäevadel raputama hakkan?

Viimane neist sai lihtsalt sinisetriibuline,
 sest seda värvi ribasid oli vabalt käes (inimesed kannavad vist kõige rohkem siniseid ja musti riideid, rohelistest ja kirjudest on alatasa puudus...) ja lõim, mis pidi juba kolm vaipa tagasi lõppema, polnud ikka veel läbi saanud. 

Sinised vaibad on tavaliselt Madise jagu. Sellega läks samuti. Ühel päeval oli tal ühikasse vaipa vaja ja see oli hetkel veel täiesti omanikuta. Igaks juhuks ma hoiatasin, et raputagu seda mõistlikult, ikkagi tavaline puuvillane lõim. Kaks meesinimest (viisakusest ma ei maini, et need olid Aivar ja Ülari) raputasid meil ükskord sarnase poevaiba, vähimagi pingutuseta, pooleks. Mõni aeg hiljem küsisin, kuidas vaibaga on, ta ütles, et vajadusel riputab ta selle aknast välja ja liigutab seda paar korda ettevaatlikult tuule käes :D, et selle kohtlemise peale polevat veel juppideks lagunenud.

Töövalgust nende tegemisel oli parajasti nii palju kui oli.

Ruumis oli paksu kivimüüri sees ainult üks tilluke aken, akna ees kangasteljed ja akna taga suured puud. Aeg-ajalt käisin õues kontrollimas, mis värvi riideribadega ma õieti sehkendan.  Täisvalguses nägin oma vaipu esimest korda siis kui
 kanga telgedelt maha võtsin ja suure rulli kodus lahti harutasin -mõnel neist oleks siis heameelega värvi veidi maha keeranud -aga hiljem pesuga sünnib see vist nagunii.

Kaltsutekkide kudumise ajal oli üks kuduja päris õnnelik..